Taani – Rahvusvaheliste kursuste loomine: Zealand Business College näide

Mikrokvalifikatsioonidel on formaalsem struktuur kui tavalistel kursustel. Rahvusvahelises kontekstis peavad need toetama õppijate mobiilsust, selgust ja õiglust, jäädes samal ajal asjakohaseks. Mikrokvalifikatsiooni kursuste läbimõeldud kavandamine tähendab sellise õppe loomist, mis võimaldab liikuda eri süsteemide vahel ilma oma tähendust kaotamata.

ZBC-s on digitaliseerimisel keskne roll. Moodle Workplace võimaldab meil jälgida, kuidas väikesed õpiüksused seostuvad suurematega ja kuidas iga kursuse versioon ajas areneb. See teeb võimalikuks sisu dokumenteerimise ja ajakohastamise, andes samal ajal õppijatele vabaduse kujundada oma isiklikku õpiteed. Sama paindlikkus aitab ka rahvusvahelistel õppijatel sobitada oma õpingud erinevatesse kvalifikatsioonisüsteemidesse ja riiklikesse standarditesse.

Rahvusvaheline koostöö tõi esile ka selle, kui keeruline võib olla läbipaistvuse tagamine. Igapäevase õpetamise kirjeldamine ei ole lihtne, kuid rahvusvaheline tunnustamine sõltub sellest. Tuleb selgelt näidata, mida täpselt õpetatakse, miks see on oluline ja kuidas iga osa seostub kvalifikatsiooniraamistikuga. Digitaalsete õpikeskkondade ja õppematerjalide jagamine välispartneritega aitas luua usaldust ja võrrelda lähenemisviise täpsemalt.

Rahvusvaheliseks tunnustamiseks mõeldud moodulite arendamine nõuab aega ja rahastust. Kõik kursused ei õigusta seda pingutust, kuid mõned on hädavajalikud, sest avavad uksi edasiseks õppimiseks. Keevitusohutuse kursus on üks selline näide. See on kohustuslik kõigile õppijatele, kes sisenevad meie töökodadesse. Kui välisõppijate huvi kasvas, sai selgeks, et vajame rahvusvahelist versiooni. Lab4MicroVET projekti raames kohandasime kursuse rahvusvahelistele õppijatele.

Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine mängib samuti olulist rolli. Õppijad saavad ühendada varasema kogemuse uute õpingutega ning  demonstreerida oma oskusi teistele akrediteeritud hindajatele. See muudab kvalifikatsioonid paindlikumaks ja võimaldab neil ajas väärtust koguda.

Hindamine lisab veel ühe mõõtme. Standardid ja ohutusnõuded erinevad riigiti ning neid erinevusi tuleb mõista, et tagada õiglane hindamine. Eesmärk ei ole üksnes soorituse mõõtmine, vaid selle tunnustatavaks tegemine üle piiride, et õppijate tulemused oleksid kehtivad ka mujal.

Kui dokumentatsioon, hindamine ja läbipaistvus on paigas, muutub tunnustamine lihtsamaks. Õppeasutused saavad võrrelda standardeid, väljastada ühiseid tunnistusi või sõlmida lepinguid, mis selgitavad ainepunktide ülekandmist. Kõik need sammud muudavad õppe mobiilsemaks ilma väärtust kaotamata.

Rahvusvahelised mikrokvalifikatsioonid nõuavad hoolikat kavandamist ja koordineerimist, kuid avavad ka uusi võimalusi. Need aitavad õppijatel võtta vastutust oma oskuste eest ja kanda need edasi teistesse süsteemidesse, töökohtadesse ja riikidesse. Edasi liikudes moodustab see lähenemine aluse pikaajalisele strateegiale, mille eesmärk on muuta meie kursused nii kohalikul tasandil tähenduslikuks kui ka globaalselt tunnustatuks.

Peamised tegevused rahvusvaheliste kursuste tunnustamise strateegiate jaoks

Mikrokvalifikatsiooni kursuse protsess on tuttav. See hõlmab planeerimist, sisu arendamist ja tutvustamist. Kuid uute sihtrühmade ja interdistsiplinaarsete elementide lisandumisel muutub töö kiiresti keerukamaks. Õpetajatelt ja koordinaatoritelt võidakse oodata uute nõuete täitmist: segarühmadega õppijate juhendamist, uute õppevormide õigel ajal tutvustamist ning ajakavade kooskõlastamist mitme õppekava vahel.

Liikumine mikrokvalifikatsioonide suunas lisab uue formaalsuse taseme. See suurendab töökoormust, kuid muudab tegevused ka nähtavamaks ja lihtsamini tunnustatavaks. Selgete õpiväljundite sõnastamine, hindamismeetodite määratlemine ja vastavusse viimine väliste standarditega võtab aega.  ZBC-s viime sageli juhendajad kokku akadeemilise personaliga, kes aitavad praktilise teadmise vormistada formaalseteks kursuse kirjeldusteks. Osakondades veedetud aeg on osutunud oluliseks ootuste ühtlustamiseks sertifitseerimisasutuste ja väliste partneritega.

Otsus, millised kursused rahvusvaheliseks arendada, nõuab strateegilist lähenemist. Mitte iga moodul ei peaks muutuma rahvusvaheliseks mikrokvalifikatsiooniks. Iga samm nõuab aega ja ressursse, mistõttu kasutame struktureeritud protsessi, et otsustada, kus pingutus on põhjendatud ja väärtuslik. See hõlmab rahvusvahelise potentsiaaliga moodulite tuvastamist, õppijate vajaduste analüüsi ning lühikese kulu–tulu ülevaate koostamist enne edasiliikumist. Selline mõtestamine aitab hoida fookust kursustel, mis avavad õpiteid eri süsteemide vahel.

Tõlkimine on samuti töö oluline osa. Et kursuse materjalid oleksid rahvusvaheliselt tähenduslikud, peavad need olema arusaadavad ka väljaspool kohalikku konteksti. Keevitusohutuse kursuse tõlkimisel vaadati iga slaid hoolikalt üle ning terminoloogiat kohandati vastavalt rahvusvahelistele ohutusstandarditele. See protsess muutis kursuse paremini kasutatavaks ning selgitas kuivõrd erinevad väljendid tähendavad samu mõisteid.

Läbipaistvus toetab usaldusväärsust. Kursuse materjalide kogumine, struktureerimine ja jagamine võimaldab teistel mõista, mida õpetatakse ja kuidas see seostub nende endi standarditega. Kui materjalid on jagatud, muutub võrdlemine võimalikuks. Kohtumised ametiasutuste, partnerkoolide ja õppijatega, kellel oli varasemate oskuste tunnustamise kogemus, aitasid meil näha, kus meie moodulid kattuvad ja kus on vaja kohandusi. Need tähelepanekud aitasid parandada nii sisu kui ka hindamispraktikaid.

Tagasiside rakendumisel järgneb lõimimine. Mooduleid täiendatakse globaalsete näidetega või kohandatakse vastama mitme riigi nõuetele. Aja jooksul viib see töö nähtavate tulemusteni. Sertifitseerimine võib seejärel hõlmata ühist dokumentatsiooni, tunnistusi või tunnustamise lepingud teiste asutustega.

Koostöö partneritega Ameerika Ühendriikides ja Indias näitas, kuidas rahvusvaheline tunnustamine saab kasvada ühise keele ja dokumentatsiooni kaudu. ELi tunnistuse lisa oli heaks lähtekohaks, kuid laiem koostöö nõudis uusi viise kohalike praktikate selgitamiseks. Kuigi see protsess on ressursimahukas, tugevdab see meie kursuste aktsepteerimist ja loob õppijatele pikaajalist väärtust.

Meie jaoks tähendab see töö ka laiemat ühiskondlikku vastutust. Kutsekoolina näeme väärtust panustamises globaalsesse innovatsiooni ning oskuste puudujääkide leevendamisse, mis mõjutavad tööstusharusid ja kogukondi üle piiride. Ühisesse arendamisse ja tunnustamisse panustades aitame kujundada seda, kuidas kutseharidus muutuvas maailmas areneb.

ZBC-s on see kogemus muutnud meie lähenemist kursuste kavandamisele. Õpetajad mõtestavad oma õpetamist sügavamalt, osakonnad teevad tihedamat koostööd ning koolist on saanud tugevam rahvusvaheline partner. Tunnustamisega seotud töö on nõudlik, kuid annab selge ja tähendusliku suuna. See aitab kujundada järjepidevat lähenemist haridusse, et valmistada õppijaid ette liikuma üle riigipiiride ja erinevate kvalifikatsioonisüsteemide.

Kaks kasulikku viisi, kuidas muuta tunnustamisega seotud töö paremini hallatavaks

Tunnustamisega seotud töö tundub sageli koormav. Protsess hõlmab mitmeid samme, detailset koordineerimist ja kulusid, mida ei ole alati lihtne katta. Samas loob see reaalset väärtust: annab õppijatele ülekantava tunnistuse pädevuste kohta ning tugevdab koolide positsiooni rahvusvahelises koostöös.
 
Kaks strateegiat on osutunud eriti kasulikuks, et muuta see töö jätkusuutlikuks:
 ressursside koondamine ja
 eelarve allikate mitmekesistamine.

Ressursside koondamine ühiste mikrokvalifikatsioonide ümber aitab jaotada töökoormust ja parandada ühtsust. Kui koolid teevad koostööd kursuste arendamisel, saavad nad jagada formaliseerimise, tõlkimise ja hindamisega seotud ülesandeid. Valminud õppematerjalid on tugevamad ja kergemini tunnustatavad, sest need esindavad kollektiivset standardit, mitte ühe asutuse pingutust. Õpetajad õpivad üksteiselt ning kujundavad ühise arusaama sellest, milline on kvaliteet eri kontekstides.

Kursuste rahastamine mitmest allikast lisab paindlikkust, jaotades tegevused käimasolevate projektide ja muude algatuste vahel. Selle asemel, et oodata eraldi rahastusallikate avanemist, saavad koolid lõimida kursuste tõlke-, dokumenteerimis- või arendustöid programmidesse nagu Erasmus+, Interreg või valdkondlikud innovatsiooniprojektid. Iga tegevus toetab suuremat eesmärki ning edasiminek toimub väikeste ja hallatavate sammudena.

Paljudes koolides on rahvusvaheline tunnustamine alles uus. Kuid see võiks toimida mõne tööpaketi osana, näiteks dokumenteerida ja ühtlustada kursuse kirjeldusi või luua  kvalifikatsiooniraamistikele vastavaid õpiväljundeid või luua riiklike nõuete võrdlus andmebaasi. Samuti võiks kavandada näidiseid  ainepunktide ülekandmiseks  lepinguteks, korraldada töötubasid hindamisstandardite kaardistamiseks või testida tunnustamise protsesse partnerriikides. See, mis algab tehnilise harjutusena, areneb aja jooksul kollektiivseks õppeprotsessiks. Koostöö kaudu tugevdavad kutseõppeasutused nii omaenda süsteeme kui ka globaalset arusaama sellest, kuidas oskusi päriselt erinevate riikide vahel üle kanda.